Õpihaldussüsteemid ja sotsiaalse meedia vahendid

Minu kogemused õpihaldussüsteemidega on pisut ebaühtlased. Kuigi olen ise pilliõpetaja, on minu veebipõhine õpetamine seotud põhiliselt koolimuusikaga. See on aga oma olemuselt nii paljutahuline, et seab kasutatavale keskkonnale suurendatud nõudmised.


Kuidas aga üldse tekkis selline pöörane mõte, et veebikeskkonda muusikaõpetusega siduda? Kui jutt käib aktiivsest musitseerimisest, siis neid variante ma veel katsetanud ei olegi, kuigi näiteks muusikainstrumentide silmulaatorid on nutivahendite rakendustena vabalt saadaval. Ühismusitseerimine on see külg, mille jätsin esialgu tahaplaanile ja nägin IKT vahendite kasutuselevõtmises pigem lahendust noodiõpetuse ja muu muusikalise elementaarteooria omandamise lihtsustamisel. Sama lugu on muusika kuulamisel põhinevate teemadega, näiteks muusikastiilid ja -instrumendid, samuti konkreetsed heliteosed, millega seonduvat on võimalik päris selgeks saada ainult audionäite varal.

Õpihaldussüsteemi kontekstis mõlguvad mul lisaks tehnilistele parameetritele (video näitamise võimalus, mp3 failide kasutamine, keskkonna suletus/avalikkus) meeles veel mõned märksõnad, näiteks rühmatöö ja oma tempos õppimine. Viimane just sellepärast, et muusikaõpetuses on õpilaste tase väga ebaühtlane, kuna osa neist tegeleb muusika  süvaõppega ja osa mitte.

Suurematest õpihaldussüsteemidest olen kokku puutunud peamiselt Moodle´iga ja ka ise ühe koolituse raames Moodle´is kursuse loonud. Enne seda tekitasin täiesti iseseisvalt oma õpilaste jaoks katsetamistuhinas ühe ilmselt primitiivseima võimaliku õpihaldussüsteemi, kasutades selleks sedasama Google´i Blogger´it, milles hetkel blogi pean.

Minu eesmärgiks oli viia väikese katsegrupiga läbi muusikaloo tund teemal "Afroameerika muusikastiilid". Lõin blogisse vastava peatüki, kuhu panin kirja tunni struktuuri, käsitletavate muusikastiilide lühikirjelduse ja muusikanäited Youtube´ist. Samuti oli seal link paaristööd võimaldavale mõistekaardikeskonnale Coggle.it ja veebipõhisele noodikirjaprogrammile Noteflight.com, mille abil lootsin suunata õpilasi paaristöö vormis heliloomingut tegema. See algeline keskkond oli mõeldud tunnis kasutamiseks ja veebipõhine oli see kahel põhjustel:
1. Tekst ja helinäiteid olid võimalik paigutada ühte ja samasse kohta - helinäited õigupoolest teksti sisse - ja õpilased ei pidanud muusika otsimisega ise vaeva nägema, lisaks olid muusikanäited läbinud minupoolse kvaliteedikontrolli.
2. Tunni alla planeeritud rühmatööd võimaldavad keskonnad olid mõeldud reaalajas tehtava koostöö, aga ka mitteverbaalse vestluse harjutamiseks - mõlemas keskkonnas on chattimise võimalus.
Minu katse-eksituse tund üldjoontes õnnestus, kuigi paaristöö Noteflight´iga kujunes siiski pigem individuaaltööks.
Bloggeri plussiks oli antud juhul kasutamislihtsus (nii koostaja- kui õppijapoolne) ja miinuseks see, et postitusi ei ole võimalik parooliga kaitsta. Kasutamislihtsus oli antud juhul omal kohal, sest katseisikud - põhikooli 6., 7. ja 8. klassi õpilased ei olnud varem veebipõhist õpet kogenud.

Teine keskkond, millega mul on isiklik kokkupuude nii seest- kui väljastpoolt, on Moodle. Koostasin selles keskkonnas suurema kursuse džässmuusika ajaloost, mis algas sama teemaga - Afroameerika muusikastiilid/džässi eellased.
Mind vaimustab jätkuvalt Moodle´i funktsioonide paljusus, mis võimaldab koostada väga erineva keerukusastmega õpiobjekte - alates lihtsast nagu minu Bloggeri-kursus kuni keerukate testideni, mida keskkond ise hindab. Lisaks muidugi võimalus soovi korral lõputult väliseid keskkondi kasutada. Koolimuusika spetsiifikaga sobib see minu arvates suurepäraselt.
Katsetasin oma kursust asendusõpetajana ühes Tallinna koolis, kus Moodle´t ei kasutata. Keskkond on õpilastele võõras ja see pisut takistas tunni läbiviimist. Samas meeldis mulle Moodle´ile omane võimalus ebavajalikud artiklid õpilaste eest peita, et neid mitte segadusse ajada.
Moodle´i puhul meeldib mulle iseäranis hästi mp3 tüüpi muusikafailide ülespaneku ja nende abil muusika kuulamise testide koostamise võimalus, samuti kõikvõimalike enesekontrollitestide koostamise variandid.
Oli isegi pisut kahju, et mul ei olnud Moodle´i katsetamiseks pikemat perioodi ja seega puudus võimalus katsetada veebipõhist rühmatööd klassist väljaspool. See oleks õpilaste jaoks kindlasti raputav kogemus olnud, sest nende jaoks on muusikaõpetus siiski seotud pigem ühtse taktikepi järgi ja ühes tempos toimetamisega.

Pilliõpetajana olen kasutanud Wordpressi keskkonda, mille tasuta versioonis on võimalik veebi ülespandavat materjali parooliga kaitsta, ainsaks argumendiks soov mitte seadusele jalgu jääda.

Muude õpihaldussüsteemidega on minu kogemused pinnapealsemad, kuna olen neid külastanud vaid õppija rollis ja usun, et see ei anna olukorrast adekvaatset pilti. Mainitud olgu eDidaktikum ja iCampus, mille kasutamine esialgu veel peavalu tekitab ja mille plusse ma ilmselt hiljem tunnetama hakkan. Sotsiaalmeedia koha pealt on kõige rohkem abiks Facebook ja Google.

Lõpetuseks aga: superleiutis kõigi jaoks, kes soovivad oma muusikalist kõrva teritada on arenev, innovaatiline ja Eesti oma õpihaldussüsteem www.toonika.com, mis esialgu koosneb vaid kõrva treenivatest enesekontrollitestidest, kuid mille arendajatel on kuulu järgi solfedžoalaste õppematerjalide osas suured plaanid. Tõsi, siin ei ole (esialgu veel) kohta rühmatööl, kuid õppija tempos õppimise osas tegemist äärmiselt tänuväärt keskkonnaga.